Trifiidide päev John Wyndham

Lugesin raamatut „Trifiidide päev“ ning arutlesin selle sisu üle koos Anna Laura ja Mariettiga.

Lühidalt rääkis „Trifiidide päev“ koletuslikest taimedest, kes satuvad siia maailma ning on läbi juhuste või ettekavatsetud põhjustel inimkonnale suureks ohuks. „Trifiidide päev“ oli teaduslik fantastika ehk sci – fi ja antiutoopia, mis on utoopia vastand ning kujutab hirmuäratavat ühiskonda, kus kirjeldatakse tulevikukatastroofe. Kirjanik hoiatas inimkonda teaduse arengu ohtude eest.

Raamatu üle arutledes leidsime palju teemasid, mis olid tähtsad ja esile tõstetud.

Meie arvates kajastas raamat kirjaniku teaduslikku oletust, et kosmosesse saadetud satelliidid ja tuumarelvad võivad inimkonda kaitse asemel hoopis ohtu seada. Ta seletas oma arvamuse raamatus lahti ja pani kindlates asjades isegi natuke kahtlema.

Raamat näitas ka seda, kuidas inimkond on tehislikest materjalidest nii sõltuvuses, et iseseisvus ja looduslikkus on peaaegu kadunud. Aiast saadud toidust ja toorainest oli võimatu ära elada.

Raamatus algas katastroof sellega, et siniseid „komeete“ jälgides kaotasid inimesed oma nägemise, väljaarvatud peategelased ja veel mõned, kellel jäid komeedid nägemata. Nägemine on nii iseenesest mõistetav, et selle puudmine tõi kaasa suurema kaose, kui võis arvata. Praegu ei oskaks ma elu ilma selleta ettegi kujutada, veel vähem sellises olukorras toimida. Nägemise puudumine tõi kaasa isegi enesetappe, mis näitab inimeste meeleheidet olukorra pärast. Mida raamat edasi, seda rohkem inimesed mõistsid olukorra tõsidust ja jagunesid minu jaoks kaheks. Ühed, kes pidasid kogu juhtumit inimkonna teiseks võimaluseks, uueks alguseks. Ja teised, kellel peas oli ainult üks küsimus: miks just mina? Eetikanormidest üle astumine oli samuti paljudele suureks raskuseks ja ebamugavuseks.

Läbi trifiidide näidati jällegi inimeste erinevaid pahesid. Näiteks, kui leiti uus tooraine ehk trifiidid, siis asjatundjad käitusid hoolimatult ja lohakalt. Peamine siht oli raha ja edukus, tagajärgedele ei mõeldud.

Raamat tõi veel esile ka inimeste ebausu loodusesse, sest lõppkokkuvõttes olid trifiididel, aga ka ülejäänud loodusel, mitu korda paremad võimalused ellu jääda kui pimedal inimesel.

Meie arvates pealkiri ei sobinud kuidagi kokku selle mõttega, mida raamat püüdis edastada, sest trifiidid ei olnud üldse teema keskpunktis. Samuti pidime pettuma lõpus, mis ei olnud selline ootamatu ega suur lõpupauk. Vaid jäi pisut lahtiseks ja mõttetuks.

Soovitan seda raamatud igale vanuseklassile, nii poistele kui ka tüdrukutele. Algus tundus kuidagi igav ja liiga loodusteaduslik, aga hiljem muutus põnevaks ja harivaks.

"LIbahunt" August Kitzberg

“Libahunt” on August Kitzbergi näidend, mis räägib Tammaru perekonnast. Ühel päeval sattus tavapärase Eesti pere ukse taha tundmatu tüdruk Tiina. Tiina ema oli sama päeva hommikul tapetud, kuna teda peeti nõiaks. Perekond võttis tüdruku omaks ja kasvatas ta suureks. Ebatavalise välimuse ja juurte pärast oli Tiina pisut teistsugune ja inimesed umbusaldasid teda. Juhtus aga nii, et Tammaru perekonna poeg armus Tiinasse, kuigi oleks pidanud oma tuleviku siduma Tammaru perekonna teise kasulapse Mariga. Mari oli aga nii kade ja levitas juttu, et Tiina olevat libahunt.

Lugesin esimest korda näidendit, mis oma vormilt oli minu jaoks uus. Samas tekkis kohe kujutluspilt etendusest, lavast ja näitlejatest.

Raamat oli küll vana ja rääkis iidsetest uskumustest, aga samas väga tõetruu. Selliseid hetki, kus inimesed võivad olla julmad ja pimestatud eelarvamustest leidub kahjuks tänini. Samas ei saa olla Tammaru perekonna vastu, sest Mari ja teised külainimesed uskusid seda, mida oli neile õpetatud. Tiina uskus seda, mida tema ema talle edasi oli andnud.

Ma olen üks nendest inimestest, kes arvab, et Tiina siiski ei olnud libahunt. Muidugi võib näiteks tuua erinevaid katkendeid raamatust, mis võib seda teooriat kinnitada. Aga minu jaoks kaoks kogu loo moraal ära, kui nüüd tulekski välja, et Tiina oligi libahunt. Tiinal oli tugev side loodusega, ta austas loodust ja loodus armastas teda. Tänu sellele tundiski ta end metsas nagu mõni loom või lind.

Mari oli rohkem selline tõrkuv ja vihane inimene. Teda ei saa selles süüdistada, kuna armastus ja armukadedus võivad teha suuri asju. Ma arvan, et inimestel olid erinevad põhjuseid, miks nad pidasid Tiinat libahundiks. Maril oli selleks kindlasti armukadedus, mis teda liigselt pimestas. See võimendas kõike. Külarahvas oli lihtsalt passiivne, kes olid uskumustele truud.

Raamat tõi minu jaoks veel esile selle, et inimesed pidasid tihtipeale veresidemeid tähtsamaks, kui midagi muud. Tiina ei loobunud oma uudishimust ja oma huvist looduse vastu, et Margusega olla. Samas, ka Margus ei jätnud oma pere ja kombeid, et Tiinaga olla. Ma ei teagi, kas see näitab rohkem truudust või hoopis argust.

Korduvalt tundsin imetlust selle vanaaegse jutustuse vastu.  Ta räägib pealtnäha vanadest uskumustest ja elust, aga tegelikult asjadest, mis on inimestele omased tänapäevani. Tuleb olla avatud ja uudishimulik ning lahti lasta eelarvamustest ja kuulujuttudest. Erinevused ja omapärased inimesed rikastavad maailma. Tahtmatult tekkis vastumeelsus Tammaru pere ja Mari vastu. Samas peab kindlasti ka neid mõistma.

“Libahunt” oli minu jaoks ajalooline lugu, mis selgitab vanade eestlaste kombeid ja tõekspidamisi. Võrreldes tänapäevaste vampiiride ja libahuntide kirjandusliku maailmaga oli see raamat lihtne ja pisut naiivne.

"Kärbeste jumal" William Golding

Lugesin läbi ühe kuulsama noorteromaani „Kärbeste jumal“. Raamat räägib Inglise poistest, kes on sattunud pärast lennuõnnetust üksikule saarele. Sündmusterohkel ja põneval raamatul on lisaks sügav filosoofiline pool.

„Kärbeste jumal“ algas lennuki kukkumisega tundmatule saarele, mille tagajärjel jäid ellu vaid 13–aastased koolipoisid. Nad tundsid kõik hirmu, sest järsku ei olnud ühtegi täiskasvanut läheduses ning nad pidid kõige eest ise vastutama. Siiski suutsid nad kiirelt valida enda seast pealiku, lõid reeglid ja otsustasid pidada koosolekuid. Kõige olulisemaks pidas pealik Ralph pääsemise ja seetõttu otsustati teha mäe otsa suitsusignaal. Selle signaali hoidmine muutus ajapikku aga aina raskemaks. Kui alguses suudavad poisid koos hakkama saada, siis mida aeg edasi, seda keerulisemaks lähevad nende omavahelised suhted. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, eesotsas Jack Merridew‘ga, kes oli võimukas ja kelle peamiseks huviks oli küttimine ning pidutsemine.

Raamatuga püüdis Golding edasi anda inimeste erinevaid omadusi ja käitumisjooni keerulistes olukordades. Inimese loomuses pesitseb vaenulikkus, tapaiha ja ahnus. Poiste iseloomudega toodi välja erinevaid inimtüüpe. Oli seal siis heatahtlik ja viisakas poiss, aga kellest tihtipeale populaarsuse soov võitu sai. Või siis arukas poiss, kes oli veidra välimusega ning millepärast teda tihti tõsiselt ei võetud. Oli loomulikult liider, kes alguses ei olnud pahatahtlik, aga kellest iha vere ja tapmise vastu kiirelt võitu sai. Oli ülbe kiusaja ja tegelane, kes oli rahulik, positiivne ja pisut omaettehoidev, sest tal oli tugev side loodusega.

Poisid üritasid käituda nagu täiskasvanud. Nad püüdsid olla väga arukad. Lõpuks pöördusid ikkagi üksteise vastu, lausa tapsid. Traagiline on see, et samal ajal käis II maailmasõda, mis tähendas tegelikult, et ega täiskasvanute maailmas asjad paremad ei ole.

Raamat käsitles ka olukordi, kus tihtipeale just kõige nutikamatel ja targematel julgusest vajaka jääb. Seetõttu saavad liidriteks just kartmatud, kuid mitte nii arukas tegelased. Meie kuulame neid, sest nad julgevad teha kisa siis, kui on vaja. Arukad jäävad aga tahaplaanile, koos oma mõtete ja selles raamatus ka pääsemisplaanidega.

Romaan meenutas mulle pisut minu eelmist raamatut „Kuristik rukkis“. Just oma olemuselt, sest teatud mõtted jõuavad lugejani nagu „ridade vahelt“, tuleb vaadata pealispinnalt sügavamale. Nagu ka Salingeri raamatuga jõudis mõte alles hiljem, kui raamatut lahti hakkad mõtestama, kohale. Seda lugedes keskendusin rohkem toimuvale. Mõlemad raamatud on ühed kuulsamad ja enimloetud kogu maailmas. Sellepärast olid mu ootused võib olla isegi liiga kõrged. Poiste ootamatu ja jõhker käitumine pani mind aga kohkuma. Hiljem nende tegudele järele mõeldes, oli neile aina kergem ja kergem andestada.

„Kärbeste jumal“ ilmus 1954. aastal ja oli Goldingi esimene romaan. Algusaastatel ei läinud romaanil hästi, aga hiljem kogus see palju kuulsust. Samuti pandi see noorte kohustuslikuks kirjanduseks.

Ma ei teagi, millest see tuleneb, aga nii „Kärbeste jumal“ kui ka „Kuristik rukkis“ tekitasid minus ebakindlust. Kas ma ikka leian raamatust üles selle õige mõtte? Kas ma mõistan, mida kirjanik proovib selle ja teise tegevusega mulle öelda? Olen aga jõudnud arusaamisele, et ega seal kindlaid vastuseid polegi. Iga lugeja, igas vanuses ja erineva mõttesügavusega leiab sellistest raamatutest oma. Mõni loeb lihtsalt kõrvutiolevaid sõnu kokku, mõni naudib tegevust ja seiklusi ja kolmas näeb igas lõigus sügavamõttelist filosoofialt. Minu jaoks räägivad sellised raamatud inimese loomusest - ausalt ja siiralt. Sa kas armastaid neid tegelasi või vihkad kogu südamest. Või siis kõike korraga. Nii nagu inimesed nendes raamatutes, on ka tunded, mis lugedes tekivad, väga erinevad ja kirevad. Ja lõpetuseks, nüüd saan ka mina öelda „Kärbeste jumala“ kohta: „Jah, ma olen seda lugenud!“

Viies kirjandusklubi

9:30 kooli puhvet

Nora ja Anna Laura

S. E. Green „Tapjaintstinkt“

Võtmeteemad:

Enda avastamine – Lane tegutses nii nagu süda soovis, samal ajal iga oma käiku väga läbi mõeldes. Ta teadis milline inimene ta on, mis on tema soovid ja mis talle meeldib. Tal oli kindel sihtmärk. Samal ajal takistas teda ta minevik. Kas see on asi, mis ta selliseks on muutnud?

Sarimõrvari tegutsemine – raamatu üks põhikäikudest oli sarimõrvari saabumine Lane‘i kodulinna. Kuigi Lane leidis endale pidevalt uusi tegevusi oli tal kindel siht tabada sarimõrvar.

Võtmestseenid:

Raamatu lõpp, tõe teadasaamine – raamat võttis lõpus ootamatu pöörde.

Tema esimene nn kättemaks ahistajale.

Võtmekarakterid:

Lane - peategelane

Mõrvarist ema – samuti ka kõige suurem üllatus raamatus

Zack – Lane‘i poiss, kes oli tema elus väga tähtis, kas Lane tahtis seda või mitte

Reggie – Lane‘i ainuke sõber, kellelt ta sai alati kõiges abi paluda. Infoallikas Lane‘ile.

Võtmesümbolid:

Timukas -  Lane‘i ja timuka suhte kasvamine terve raamatu vältel.

Koer Maisikrõps – pisike elukas, kes ootas Lane tema tööl ja kuulas ta alati ära ning võttis Lane‘i nii nagu ta oli.

Video – mille kaudu Lane ja Timukas ühendust hoidsid. Videod olid tihtipeale tegevuse pöördkäiguks.

"Tapjainstinkt" S. E. Green

Uus aasta, uued lugemised. Läbitud on järjekordne romaan „Tapjainstinkt“, mille on kirjutanud S. E. Green. Sain selle sünnipäevakingituseks oma perekonnalt. Üsna pikalt seisis raamat mu riiulil, kuni avanes võimalus see lõpuks kätte võtta. Pealkirjast võisin järeldada, et tegu on krimkaga. Krimkasid olen ennegi lugenud, kuid see romaan oli pisut teistsugune.

Raamat rääkis ühest tüdrukust nimega Lane. Tal oli tävapärane elu, armastav perekond, head hinded ja kooli kõrvalt käis ta ka tööl. Lane‘i huvi sarimõrvarite ja nende tegutsemise vastu oli aga ebatavaline. Ta teadis, kuidas üks sarimõrvar mõtleb ja tegutseb. Vahest liigagi täpselt. Romaani tegevuskäik sai tõuke siis, kui mitu aastat ringi liikunud sarimõrvar Lane‘i kodulinna saabus. Timukas tappis kindlate omadustega inimesi. Ohvriteks olid alati blondid lasteaiakasvatajad.

Raamatu lugesin läbi kõigest paari päevaga. Tegevus algas kohe ja hoogsalt, mis mulle väga meeldis. Samamoodi ei olnud raamatus mingeid pikki pause, kus Lane aina uuriks, vaid kogu aeg tuli üks sündmus teise järele.

Lane tundus mulle enesekindla inimesena, aga tema tundmatu minevik oma perekonnaga pani ta tihti kõhklema. Ta teadis alati milline inimene ta on ja mida ta elust soovib. Aga teda piinas küsimus: miks. Miks teda ei huvita kuulsus ja ilu nagu tavalisi teismelisi, miks huvitab teda sarimõrvarid, kes tema elust tegelikult suure kaarega mööda lähevad. Välja arvatud see, et ta ema on FBI agent ja satub tihti selliste juhtumitega kokku. Ema tööst tulenevalt ta oma veidrust tihtipeale seletaski.

Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. Tavaliselt, kui on lood salapärastest avastustest ja tõe väljaselgitamisest, siis üsna tihti lõppevad nad nii nagu peaaegu kõik ette arvavad. Lugedes tekivad väikesed kahtlused ja kui raamat lõppeb sarnaselt nagu sa seda arvasid, siis on pettumus üsna suur. Sellel raamatul oli aga hoopis vastupidi, kõik, mis ma arvasin et on tõsi, oli tegelikult üks suur vale. Kui ma raamatu lõpetasin, istusin veel mitu pikka minutit oma toas voodil suu lahti. Lõpp šokeeris mind tõsiselt. Proovisin ka korraks ennast Lane‘i asemel kujutada ja mõelda, mida mina tema asemel teeks, aga vastust ei tulnud. Olin täiesti nõutu.

Lugesin läbi ka John Greeni „Alaskat otsides“. Oli hea lugemine.

"Õudne Eesti" Indrek Hargla

"Õudne Eesti" on kirev kogumik erinevatest Eesti õudusjuttudest. Selle on kokku pannud hetkel üks tuntumaid õudusjuttude kirjanikke Indrek Hargla. Kuna kogumikus oli palju erinevaid lugusid paljudelt kirjanikelt, siis oli raamatus pisikesed tutvustused nende kohta. Raamatus on 31 lugu. Mina lugesin ära 10.

„Ohvrid“ Jaan Oks. Jaan Oks on pärilt Saaremaalt ning töötas mitmel pool õpetajana. „Ohvrid“ on ainuke kild Oksa proosaloomingust, mida saab pidada õudusjutuks. Lugu oli lühike ning tempokas, samas aga pisut raskesti mõistetav.

„Rõugutaja tütar“ F. R. Kreutzwald. Kreutzwald on kõikide eestlaste seas kui eepose „Kalevipoeg“ autor. „Rõugutaja tütar“ on ennemuistsetest juttudest üks kõige jubedamaid. Selles loos ilmus esimest korda selline tegelane nagu libahunt. Kreutzwaldi lugu oli üks esimesi, mille läbi lugesin. Minu jaoks ei olnud see nii hirmus, kui ma alguses arvasin. Lugu tundus pigem muinasjutuline.

 „Surm“ Richard Roht. „Surm“ on pärit Rohu loomingu algusaegadest. Raamatus oli novelli teine trükk. Lühidalt öeldes oli see lugu surmast ja selle protsessist. Väga pikalt ja põhjalikult. Loomulikult väga kõhedusttekitavalt.

„Kojutulek“ Liisi Ojamaa. Minu poolt loetud juttudest oli see ainuke, mis oli spetsiaalselt „Õudne Eesti“ tarbeks kirjutatud. Liisi Ojamaa ise on tuntud peamiselt luuletaja ja tõlkijana. Alguses oli lugu üsna tavapärase ülesehitusega, pisut meenutas noortekirjandust. Lõpu poole tegi ta aga kannapöörde ja muutus täielikuks ulmeks. Hiljem sõpradega arutledes, olid teised sellest jutust samasuguses hämmingus nagu mina.

„Öö nõiapoes“ Gert Helbemäe. Helbemäe sündis Tallinnas, ta on töötanud nii ajakirjaniku, raadiotoimetaja kui ka kuuldemängu autorina. Hiljem elas ta Inglismaal. „Öö nõiapoes“ tegevuspaik rändab tagasi keskaega ning toimub apteegis. Miskipärast lõi mulle silme ette raekoja platsil asuv raeapteek, kus olen ise ka sees käinud. Võib olla seetõttu kõnetas see lugu mind kõige rohkem. Ühesõnaga räägib lugu apteekrist, keda külastab keset ööd kummaline härra. Ta pärib rohu kohta, mis muudab surematuks. Järgmine päev mõistab apteeker, et tundmatu külaline tõi kaasa ühe kõige suurema õuduse - katku. Novellis oli pisut huumorit ning sõnakasutus oli mõnus ja  loetav. Tihti võivad vanaaegsed väljendid teose keeruliseks muuta. Sel korral mitte. Mulle väga meeldis, et õudus, mis loo õudusjutuks muudab, oli hiilinud inimeste argiellu. Seal ei olnud ei vampiire, nõidasid ega libahunte, vaid tavakodanikud, kes kartsid kohutavat haigust, mis oligi tegelikult keskaegsete inimeste kõige suurem hirm. Ootasin sarnaseid lugusid rohkem, sest pidasin neid just rohkem Eestiga seonduvaks. 

„Ussid tõusevad õhku“ Jaan Sarapuu. Sarapuu on sündinud Valgamaal, on töötanud pedagoogina, näitlejana, metoodikuna. Sarapuule väga omaselt on loo põhikäik looduse kättemaks.

„Metsavaim“ Veiko Belials. Belialsi lugudest kumab läbi looduslähedust, romantilisust ja ristiusklikust. „Metsavaim“ oli minu üks järgmisi lemmikjutte kogu raamatust. Kuigi see mulle väga õudusjuttu ei meenutanud, siis oli lugu hästi siiras ja sarnanes minu arust ühe kaasaegse filmi „Avatariga“.

„Lodjavahi surm“ Peet Vallak. Vallak on sündinud Pärnumaal. Proosat kirjutas ta juba keskkoolis. „Lodjavahi surma“ võib nimetada suhtenovelliks, mis oli järjekordselt väga ootamatu lõpppöördega ja pisut õõvastust tekitav.

„Suurte kuuskede man“ Juhan Jaik. Jaik on pärit Võrumaalt. „Suurte kuuskede man“ on võetud „Võrumaa juttudest“. Lugu räägib liigsest ahnusest ja jällegi looduse kättemaksust.

„Autokrati ebaõnn“ Lew R. Berg. Berg on varjunime kasutav autor, kes on tänini avaldanud juba kolm raamatut. Õudusjutte on tal vähe. „Autokrati ebaõnn“ oli mu kolmas lemmikjutt. See oli üsna lühike, kuid hästi ootamatu ja tabav. Põnevus oli laes juba esimestest ridadest alates.

Arutlesime Jaanus Vaiksooga „Õudne Eesti“ lugude üle ja leidsime, et Harglale on iseloomulik selline vorm, kus jutu sees hiilib see niinimetatud õudus täiesti ootamatult ligi. Seda tunnust oli tõepoolest kõikides juttudes.

Loetud kogumik ei olnud siiski päris minu cup of tea, kuid kogemuse võrra olen siiski rikkam.

"Kuristik rukkis" J. D. Salinger

 Fenomenaalne „Kuristik rukkis“ räägib ühest 17–aastasest poisist Holden Caulfieldist. Raamatu sündmused toimuvad kahe päeva jooksul enne jõuluvaheaega. Holden meenutab aega, kus ta oli  järjekordselt väljavisatud koolist. Olles läbi kukkunud kõikidel eksamitel peale inglise keele.

Holden on tavaline poiss, kes ei leia piisavat eesmärki õppimiseks. Ta vihkab kino ja filme ning läheb kiiresti keema pisikestest asjadest, mis tegelikult ei oma suurt tähtsust. Holden on nagu väike mässaja, kes usub, et täiskasvanud on naiivsed. Ta soovib vaid üle kõige peitu pugeda ja rahus oma elu elada, eemal kõigist neist võltsidest inimestest. Tema uskumused ja ideed tundusid samas nii siirad ja nii heasüdamlikud. Võib olla seisneski tema põhiline mure just selles, et on vähe neid inimesi, kes teda ka tegelikult tõsiselt võtavad ja tema südamlikke väljaütlemisi kuulavad. Kes ikka usub, et noorukil, kes ei viitsi õppida, on vahel ka tõsi taga. Mul on tunne, et Holden püüdis olla sõltumatu kõigest ja kõikidest. Kuid tahes tahtmata ta siiski sõltus inimestest enda ümber. Holden oli armas poiss. Ta hoolis inimestest ja inimesed hoolisid temast. Kuigi tal oli vahel raskusi selle mõistmisega ja selle välja näitamisega.

Holden on, oli ja jääb üheks kõige paremaks näiteks noorukitest ja noorusest. Nende pidevast sõdimistest iseendaga. Kes ma olen või kes ma pean olema? Miks ma kõike seda teen? Miks ma käin iga päev siin koolis ja õpin asju, mis mind tegelikult üldse ei huvita? Pidev kahtlemine ja küsimuste esitamine.

Kuigi jutustus sukeldub Holdeni mõtetesse ning toob välja tema probleemid, siis raamat annab neile ka vastused. Näiteks on selleks üks hetk, kus Holden vestleb oma ammuse inglise keele õpetajaga. Ma sain aru, et Holden otsib midagi suurt, midagi, mida ta ümbrus ei suuda talle pakkuda või siis ta usub, et tema ümbrus ei suuda talle seda pakkuda. Nii annab poiss alla enne, kui üldse otsima hakkab. Ja lõppude lõpuks selle otsimise alguse annabki kool, kes suunab sind mingile teele. Ja see on siis individuaalselt sinu töö, leida endas huvi ja kasutada seda teed ning rajada endale tulevik. Põhiline asi, mida õpetaja Holdenile selgeks üritas teha oligi see, et ta ei ole üksi. On nii palju teisi inimesi, kes on samamoodi enda ja ümbritsevaga pahuksis. Ja kui ta vaid küsiks, oleks kõik nõus teda abistama. Ja tegelikult ongi raamat kohutavalt suureks abiks kõikidele noortele enda leidmisel. On siis iseasi, kas nad seda ka soovivad.

Raamatus kerkis esile ka Holdeni unistus. Ta soovis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas lapsed mängivad suurel rukkipõllul järsu kuristiku kaldal. Mänguhoos satub mõni laps kuristikule ohtlikult lähedale. Ja Holdeni töö on nad siis ära päästa. Ma usun, et sellele unistusele viis teda arusaamine, et suureks saamine tähendab tegelikult kuristikku kukkimist. Ja mitte keegi sind sealt enam välja ei aita. Sa oled üksi suurte inimeste julmas maailmas.

Teadsin, et selles raamatus on palju kasutatud allegooriat. See tähendab, et jutus peaks leiduma tagamõte, alltekst või sümbolite kaudu seletatav sügav õpetus. Püüdsin neile jälile jõuda. Kindlasti aitasid sellele kaasa ka võimalus raamatu üle arutada mõne sõbra või klassikaaslasega.

Raamat on väga vana, kuid aegamisi inimeste südametesse pugenud. Vahepeal oli tunda sõnakasutuses ja lauseehituses seda vanamoelisust, mida tänapäeval tihti ei leia. See muutis lugemise huvitavamaks. Olin lugenud kuskilt, et ajal mil see väja tuli, arvasid inimesed, et romaanis räägiti liiga ebaviiskalt. Sellepärast püüdsin ma neid hetki, kus sõnakasutus ei olnud kohane, üles leida. Kuid muidugi ma seda ei suutnud.

Raamat on põhjustatnud suuremal määral skandaali mujal maailmas. On aegu, mil on seda hinnatud ja noortele soovitatud (kohustuslikuks lugemiseks pandud), kuid on ka vastupidiseid aegu. Näiteks mõnes Ameerika osariigis on „Kuristik rukkis“ kohustusliku kirjanduse nimekirjast maha võetud kuna „ta ei anna noortele sisulisi teadmisi edaspidiseks tööeluks“. 

Kuigi raamat rääkis pealtnäha vaid ühe poisi elust kahe päeva vältel, kus ütleme nüüd ausalt, midagi ei juhtunud, siis tegelikult peitub iga lause taga suurem sisu ja tagamõte. Minus tekitas see raamat ka natuke segadust. Ma ei saanud täpselt aru, kuidas kõik need teemad üksteisega lõpuks seostuvad. Tihti lugesin peatüki läbi ja mõtlesin, et kuhu see raamat küll triivib. Olles raamatu lõplikult läbi lugenud ja tagasi riiulisse asetanud, hakkas kõik mulle aegamisi silmeette kerkima. Mida edasi, seda teistsugusemaks ja selgemaks minu arusaam raamatust muutus. Romaan tekitas minus nii erutavat segadust, mida ma ei ole varem kogenud. Vahepeal tundisin ennast isegi kohustatud olevat, et see raamat mulle meeldiks. Aga olen mõnes mõttes jõudnud järeldusele, et romaan ongi nagu üks nooruk - täis tunnete virrvarri.